Mehed rahvusülikooli hälli juures

/…/

Populaarne professor Paldrok

Aleksander Paldrok sündis 1871. aastal Tartus kaupmehe perekonnas. Siin omandas ta nii kesk- kui kõrgema hariduse ja kaitses pärast ülikooli lõpetamist peagi meditsiinidoktori kraadi, spetsialiseerudes naha- ja suguhaigustele. Oli sõjaväearst Vene-Jaapani sõjas, täiendas end Berliinis, Viinis, Bergenis ja Stockholmis. 1917. aastal sai ta Tartu ülikooli erakorraliseks ja 1918. aasta veebruaris juba korraliseks professoriks. Rahvusülikoolis oli ta kuni 1941. aasta alguseni dermatoloogia ja veneroloogia professor.

Tartu teenekate professorite hulgas oli Paldrok üks markantsemaid ja populaarsemaid. Teatud-tuntud kui rõõmsameelne kaaslane ja suur anekdootide pajataja. Seejuures kui mees, kes propageeris karskust ja oli ka ise põhimõtteliselt karske.

Üle kõige olevat Paldrok armastanud Saaremaad, kus ta oli Vabadussõja ajal olnud garnisoniarst, ja hülgenahast tekki, milles ta maeti 1944. aasta suvel Saaremaa mulda.

Aleksander Paldrok oli rahvusvahelise mainega arstiteadlane, paljude teaduslike seltside liige ja autasude omanik. Neist oli küll kõige eksootilisem leepra uudse ravimeetodi väljatöötamise eest saadud Hispaania Püha Laatsaruse Ordu rüütli tiitel 1935. aastast. Ta oli ka Eesti Vabariigi Teaduste Akadeemia akadeemik 1938. aastast.

Paldroki üks õpilasi 1920. aastatest, hilisem professor Herbert Normann meenutas, et Paldrok luges üliõpilastele loenguid istudes. Sõrmede vahel hoidis ta märkmikku, millest lausa puistas nahahaiguste kirjeldusi. Seejärel demonstreeris haigeid, kutsudes 3-4 üliõpilast auditooriumi ette haigusi diagnoosima ja ravi määrama.

Paldrok ei lubanud haigeid kombata, otsustama pidi silmade abil. Kui diagnoos pandud ja ravi määratud, kutsus ta haiguspilti vaatama need üliõpilased, kes seda ei olnud veel lähedalt näinud. “Tsirkuleerige ja vaadake,” olid tema alalised sõnad.

Üksikasjaliselt luges ta leeprat ehk pidalitõbe, eriti selle ravi süsihappelumega, mis on 87 kraadi külm. See oli tema enda poolt kasutusele võetud raviviis.

1941. aasta algul vallandati teenekas teadusmees ja õppejõud nõukogulikust Tartu Riiklikust Ülikoolist kui sobimatu. Pensioni talle kui Eesti Vabariigi kaitseväe sanitaar-kindralmajorile ei määratud. Kaheksaliikmelisel perekonnal kästi välja kolida senisest avarast korterist.

Sellises olukorras kasutas Paldrok võimalust siirduda koos viimaste ümberasutajatega Saksamaale. Tuli aga sealt esimesel võimalusel Eestisse tagasi ja suri 1. juulil 1944 Saaremaal.

Rahvusülikooli esimene rektor Heinrich Koppel oli omapärase saatusega. 1920. aastal ta määrati ja 1925. aastal juba valiti Tartu ülikooli etteotsa. Mis tähendas, et temaga oldi rahul, tema juhtimisstiili tunnustati, kuigi kuuldus ka nurinat, mis ei olnud rahvusülikooli kujunemise ebakindlas olukorras sugugi imeks panna.

Majandusasjades oli ta väga kokkuhoidlik. Mõnigi kaastööline kurtis, et ülikooli rahakotirauad on talupoeglikku päritolu rektori käes kindlalt kinni. Peab olema tõeline häda, enne kui sealt midagi saad. Võib-olla oli asi selleski, et Koppel oli 1918. ja 1919. aastal näinud näljasel Venemaal tõelisi näguripäevi. Ta ise ütles, et Eesti Vabariigi tulunduslikult kitsastes oludes ei ole rektoril ega ülikoolil mingit moraalset õigust laial jalal elamiseks.

Rektorina juhtis Koppel ülikooli iga sammu põhjalikult järele kaaludes. Ülikooli valitsuse või nõukogu koosolekud venisid õige pikkadeks, sest “Koppel armastab kedrata”. Nii-öelda pikalt ja igakülgselt iga küsimust arutada. Peahoone elupõline võtmehoidja Freidrich Siimon kurtis, et Koppeli ajal kestsid koosolekud rektoraadis ikka keskööni või kauemgi. Tema pidi kogu see aeg valvel olema, et peahoone välisuks lahti teha ja professorihärrad välja lasta. Mõnele veel voorimehegi kutsuma. Järgmiseks rektoriks valiti kolmel korral tark ja tasakaalukas teoloog Johan Kõpp, kelle ametiaeg lõppes alles 1937. aastal. Ja huvitav seaduspära – kõigi eestikeelse suurkooli rektorite perekonnanimed algasid tingimata “K” tähega. Kuni Tulvisteni välja. Miks see nii oli, ei tea. Aga nii see oli.

Pimesoolepõletik algab kõva peega

“Tartlaste hulgas oli Paldrok tuntud suure anekdoodimeistrina,” meenutas professor Herbert Normann. “Igal reedel kell 12 võis teda leida Emajõe saunas. Viskas leili, vihtles laval ja rääkis sealt rahvale lõbusaid lugusid. Seda Paldroki kommet teadsid paljud arstid ja üliõpilased, kes kogunesid saunalava kui kõnetooli ette. Keegi ei kahetsenud.”

Mitte ainult Paldrok ei rääkinud anekdoote. Anekdoote räägiti ka temast endast. Kord tundnud seltskonnas keegi daam kõhus teravat valu ja küsinud Paldrokilt: “Härra professor, millega algab pimesoolepõletik?”

“Kõva peega.”

“Fuih, kui prosta.”

“Pole siin prostat midagi, see on hoopis meie keele eripära. Näiteks saksa keeles algab pimesoolepõletik (Blinddarmentzündung) hoopiski pehme beega.”

Aleksander Elango meenutab

Pidulikule avaaktusele ülikooli aulas 1. detsembril 1919 olevat kogenud üle tuhande inimese. Alla saali pääses kutsetega, rõdule said teisedki. Nüüd on küll kõik avaaktusest osavõtnud siirdunud manalateele, välja arvatud üks mees – Tartus pensionäripõlve pidav 97-aastane eesti pedagoogika grand old man dotsent Aleksander Elango. Ta meenutab: “Olin sel ajal 17-aastane Tartu Kommertskooli eelviimase klassi õpilane. Sain kutse avaaktusele oma healt tuttavalt ja endiselt õpetajalt Villem Ernitsalt. Aktust juhatas professor Aleksander Paldrok. Asi oli selles, et eestikeelse ülikooli rektoriks ette nähtud professor Heinrich Koppel polnud veel sõjaolude tõttu Lõuna-Venemaalt Tartusse jõudnud.

Pidukõne pidas tolleaegne peaminister Jaan Tõnisson. Sain esimest korda osa Tõnissoni pikast ja emotsionaalsest esinemisest, milles ta tõi ilmekalt esile rahvusülikooli avamise murrangulise tähtsuse eestlaste ajaloos. Ülevaate ülikooli rajamise eeltöödest andis kuraator Peeter Põld. Vabariigi valitsuse nimel kõneles äsja haridusministriks saanud Tartu koolimees Konstantin Treffner.

Hiljem, kui ma ülikoolis pedagoogikat studeerisin, sai Peeter Põllust minu teaduslik juhendaja. Tema isiksus on jäänud mulle läbi aegade nii õppejõu kui ülikooli juhi ideaaliks. Ta oli esinduslik mees ning väga hea lektor: süstemaatiline, sügavuti minev, kuid samas üldarusaadavaks jääv.

Mind veetles veel tema absoluutne tolerantsus teisitimõtlejate suhtes. Ta oli siiralt ja sügavalt usklik, ei keelanud aga andmast tööd ja tunnustust ka teiste vaadetega inimestele.

Peeter Põllu käe all oli huvitav, aga ka küllalt raske õppida. Eksamiteks vajalik kirjandus oli põhiliselt saksa keeles. Nõudmised ülikooli lõpetamiseks kitsamal erialal olid kõrged. Põld oli eksamil asjalik ja nõudlik, kulutades üliõpilasele tavaliselt üle ühe tunni. Hindamisel ei olnud ta kuigi heldekäeline ja ka minulgi ei läinud korda saada temalt neljast kõrgemat hinnet.”

http://www.epl.ee/artikkel/59278

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*