Tuleviku sammas ja lootus

Eesti soost Tartu üliõpilaste orgniseerumise ülevaade on prof. J. Kõpu poolt armastuse ja autorile omase asjalikkusega kirja pandud 1925. a. ilmunud “Eesti Üliõpilaste Seltsi” ajaloos. Seda tööd rikastavad tähtsal määral andmed dr. H. Rosenthali kapitaalteosest “Kulturbestrebungen des estnischen Volkes”, kus kaasaegne ja kaastegelane huvitavates detailides valgustab eesti vaimlise elu arengut n. n. “ärkamisajast” kuni käesoleva aastasaja alguseni.


auvil! Friedrich AKel

Kuna osa ärkamisaja tegelastest veel kuulus üliõpilaste hulka, langes tähtis osa selles liikumises noorusetulest aetud väike-arvulisele üliõpilasperele. Et jõude koguda, selleks tuli koonduda. Nii tekkis visa püüd selle poole, et panna alus organisatsioonile, kus rahvameelsed eesti soost ülikoolijüngrid võiksid teostada omi ideaale kontaktis väljaspool ülikooli seisvate eesti haritlastega.

Segamata ühelmeelel seati algusest peale sihiks ühinemine osakonnaks või korporatsiooniks – ja selle ideaali teostamiseks on meie paremad jõud pea ühelmeelel võidelnud ligi 30 aastat.

Alles aastasaja pöörangul tulid Eesti Üliõpilaste Seltsis, selles endiste ühinemiskatsete pärandusvõtjas, hääled kuuldavale, mis nõudsid korporatiivse mõtte kõrvale heitmist.

dr. J. Hurt kirjutab: “…ja minu silmis ja südames on praeguste Eesti asjade hulgas selle korporatsiooni (Frat. Viliensis) asutamine kõige tähtsam asi: ta on tuleviku sammas ja lootus…” Edasi jätkab see ustav rahvamees: “Argem tehkem ega jätkem i s e endid alatumaks ehk põlatavaks”

Olid mehed, nagu dr. J. Hurt, pidanud korporatiivset ideoloogiat ja kasvatust “tuleviku sambaks ja lootuseks” (dr. J. Hurda kiri 18. I 1890. EÜS-ile. J. Kõpu järgi tsiteeritud.) ja hoiatanud iseendid alatumaks ehk põlatavaks tegemast, siis raiusid nüüd W. Reiman, J. Tõnisson ja teised õige tüsedate ütelustega selle vastu. Enamus läheb EÜS-is korporatsiooni vastaste kätte. Seda selgemaks ja kindlamaks muutub korporatsiooni pooldajate siht ja suund. 1904. a. kevadel jõutakse otsusele, et kompromiss enam pole võimalik ja et pereheitmine EÜS-is möödapääsematu. Järgnev sündmustik on lühike ja selge ühtlasi.

Nende ridade kirjutaja on EÜS-is 1892. a. kuni 1897. a. lõpuni kaasa elanud intensiivset korporatsioonielu ja on sellest omaks võtnud veendumuse, et korporatiivne mõte ja kasvatus on annud ja annab ka edaspidi meie akadeemilisele noorsoole, seega eesti haritlasperele, positiivseid väärtusi, mida tõepoolest võib pidada põhjapanevaks, ehk dr, J. Hurti sõnadega öeldes “sambaks ja lootuseks” eesti akadeemikute elus, eriti kasvatuse, s. t. noorte üliõpilaste iseloomu arenemise ja meelekindluse kujunemise mõttes ning vennastusaate tegelikus teostamises.

On arusaadav, et paljud mõtlevad teisiti. Mul paistab, et praegune noorsugu, kui raske poliitilise surve alt vabanenud seltskonna võsu, on spontaanselt eriliselt hell igasuguse sunni ja distsipliini vastu, olgu see ainult noorema allumine küpsemale ja vanemale seltsivennale maksva kodukorra alusel. Tahetakse end tunda ja olla piiramata vaba. Sellest tohiks selguda, mispärast osa eemalolijatest noortest a priori õige kriitiliselt ehk isegi vaenuliselt suhtuvad korporatsiooni. Ühed peavad selektsiooni demokraatia mõistele vastukäivaks, teised ei vaja kasvatust ega vennastumist, mida korporatiivne mõte just oma alusteks peab. Oma liikmete sihikindel valik ei tähenda kuidagi mitte korporatsiooni püüet end eraldada hulkadest, vaid koosseisu kvaliteedi tõstmist üldsuse heaks ja käsuks. Sest meie eesti korporatsioonid on eranditult rahvuslikud ja nende ümber kogunud jõudude ettevalmistamine ja rakkessepanek üldsuse huvides, on minu teada kõikjal ühingu peasihina kodukorras fikseeritud. Ka ei kaldu tõsine korporant mitte keksivale ennast paremaks-pidamisele ümbruskonnast, kui ta iseteadlikult hoidub sellest, mis talle ei sobi, ehk kui ta teravalt reageerib sellele, mis võõras tavaliselegi aumõistele. Korporatsiooni kui ühingu omapära seisab selles, et ta valib, kasvatab, köidab ühte ja vennastab omi liikmeid, juhtides noori seltsimehelikul vahekorral põhjeneva distsipliini varal julgete, ausate ja teguvõimsate haritlaste ridadesse.

Läinud aegade väärnähtusi ei saa üle kanda eesti korporatsioonidele ning jutud õudsest “joomisest, kaklemisest, hooplemisest”, milles mõned ütlevad nägevat korporatsioonielu peapahet nüüdki veel, on sama õiged nagu jutud sellest, et Aafrikas elatakse inimesesöömisest. Ja kui tullakse ette heitma, et korporatsioon liikmetelt asjata võtab palju aega, mida teised väljaspool korporatsiooni käsutavad teadmiste omandamiseks ja tegutsemiseks üldsuse käsuks ühel ehk teisel viisil, siis võin mina omaaegsete kohta ütelda, et kõige pikemalt pidasid üliõpilase põlve enamikus need, keda korporatsiooni eluavaldused kõige vähem kaasa kiskusid. Leidub kõikjal nokitsejaid, kes korporatsioonis kui ka seltsis võõraks jäävad teadusele, samuti noorsoo kihavale elule.

Igal mehel olgu lubatud oma moe järgi õndsaks saada. Sama õige on aga ka nõue sallivuse järele. Need on meieaegse kultuurilise elu vankumatud eeldused. Korporatsioonide ja eesti korporantide arv Tartu ülikooli juures on lopsakalt kasvanud. Selleks peab ometi olema positiivseid põhjusi, mida vaja ära tunda, et õiglane olla. Heledat rõõmu tunnevad selle üle need, kes korporatsioonist on saanud sisemist rikastumist ja ka välist korralikkust ja kellele korporatsioon on saanud nagu kandvaks sambaks, millel tugeneb suurel määral nende võime ja tahe – olla ausaks, kasulikuks ja haritud liikmeks eesti rahva keskel. Seeüle peavad tundma rõõmu need, kelle lootus seob meie haritlaspere parima tuleviku korporatiivse mõtte arenemise ja kasvamise külge.

Teised tehku teisiti. Kuid “ärgem tehkem ega jätkem ise endid alatumaks ehk põlatavaks”. Võidelgem kõik oma tubliduse esiletõstmisega. Mitte aga sellega, et endid enesemeeles teistest paremaks peame, teistele kerge käega ette heida me upsakat üleolekut. Toetagem noorsoo loomulikku kalduvust – otsida ja leida venda, mida võimaldab kaasaelamine intiimühingus, nagu seda on korporatsioon. Vennastuse aatest puhtamat ei saa keegi noorsoole pakkuda. See on ühtlasi parim side noorte ja vanade vahel, mis teeb üksiku ja hulgad võimsaks ja tugevaks eluvõitluse vastu.

Ja kui Praternitas Estica täna tagasi vaatab oma minevikule, siis tunneb ta rõõmu seeüle, et tema poolt omal ajal julgelt ja teadlikult, edasikantud ja kustumise eest hoitud tuluke on löönud laiaks leegiks meie alma materi rahvarikkas peres. Crescas in aeternum!

auvil! Friedrich Akel

Leave a Reply

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

  

  

  

*